Eestlastel on iidne tava korraldada pärast matusetalitust lahkunu mälestuseks peielaud. See peaksid toimuma vahetult pärast kalmistul peetud matusetalitust, kuid tuleb ette ka olukordasid kui see ei ole võimalik (näiteks lähedaste saabumine välismaalt).
Peielauda ei pea kutsuma kõiki lahkunut saatma tulnud inimesi. Peielaud kaetakse pidulikult, kasutatakse traditsioonilist valget laudlina. Lahkunule kaetakse samuti koht lauda, kuid sinna keegi ei istu – taldrikule asetatakse risti või diagonaalselt nuga ja kahvel. Lahkunut tähistab taldriku ees põlev küünal. Soovi korral ka raamitud foto musta lindiga (või ilma).
Tavaliselt valitakse peielaua menüü, mis koosneb külmlauast (külmemal ajal puljongist ja pirukatest), praest ning tagasihoidlikust magustoidust nt kringlist. Kasutatakse ka vastuvõtu stiilis suupistete pakkumist või ka laua katmist kalmistul. Alkohoolsete jookidega ei sobi liialdada. Foodproffi valikust leiab nii valmis peiemenüü pakette ning soovi korral on menüü kokku panna ka omale meelepärastest suupistetest ja pearoast.
Lahkunut meenutatakse sõnavõttudes kas enne sööki või magustoidu ajal. On vale arvata, et leinajad ei soovi kadunust kõneleda. Päris sageli on kadunust kõnelemine lausa vajalik, sest see aitab hingelist tasakaalu taastada. Lohutussõnade kõrval on ka vaikne käepigistus ja südamlik pilk kõnekad.